Https://xkcd.com/1704/

Finnish bread advertisement, hinted to me by anonymous submitter. “Only in this country you can avertise bread this way.” This piece has no subtitles but here’s translation:

Father: “Well are you hungry or not?” KOVAA KUIN ELÄMÄ (HARD AS LIFE)

(And if you’re interested in the last part the guy says that you can get jälkiuunileipä or after-oven-bread in smaller bits too)

A fact is what won’t go away, what we cannot not know, as Henry James remarked of the real. Yet when we bring one closer, stare at it, test our loyalty to it, it begins to shimmer with complication. Without becoming less factual, it floats off into myth. Italo Calvino’s Mr Palomar looks at the sky, his lawn, the sea, starlings, tortoises, Roman rooftops, a girl, giraffes and much else. He wants only to observe, to learn a modest lesson from creatures and things. But he can’t. There is too much to see in them, for a start. … And there is too much of himself and his culture in the world he watches anyway: the universe is littered with the signs of our needs, with mythologies.

Michael Wood

…unfortunately, it’s true: time does heal. It will do so whether you like it or not, and there’s nothing anyone can do about it. If you’re not careful, time will take away everything that ever hurt you, everything you have ever lost, and replace it with knowledge. Time is a machine: it will convert your pain into experience. Raw data will be compiled, will be translated into a more comprehensible language. The individual events of your life will be transmuted into another substance called memory and in the mechanism something will be lost and you will never be able to reverse it, you will never again have the original moment back in its uncategorized, preprocessed state. It will force you to move on and you will not have a choice in the matter.

Charles Yu, How to Live Safely in a Science Fictional Universe (via naranzarian)

Marriage of decay and awakening.

untitled by vamitos on Flickr.

At times it seems we are living our lives as if we are going to write an autobiography after we're done.

- Experience

to keep warm by Sandy_Vdo on Flickr.

"Mäletan, kuidas sa mõne aasta eest südametäiega pahvatasid metsaraiumise kohta: see on ju riiklik laastamine! Ja veel enam jäi hinge kõrvulukustav vaikus, mis peale seda mõtteruumis maad võttis. Ei tõtanud keegi noid sõnu parandama ega ümber lükkama, las vana mees räägib, maailm veereb edasi, uued uudised tulevad ja ebamugavus lahtub, piinlik apsakas ununeb. Aga see, mis oli varjul nende sõnade taga, jäi. See pilt, kuhu osutas sinu tõstetud sõrm. Vaadake seda maad, milline häbi! See, mida riik on teinud oma loodusega, ei ole olnud väärikas. Eesti loodusega on läinud samamoodi, nagu läks indiaanlastega. Selle maa loodus on lõputute seadusemuudatuste, arengukavade ja töötubade kaudu viimaks ikkagi inimeste käest välja petetud, nende hinge on väärkoheldud, väärikust alandatud. Eesti Loodus elab edasi reservaadis, see on ilus, seda saab imetleda, sealt metsaande korjata, piltegi teha, seminare ja töötubasid korraldada. Aga midagi on muutunud, lõplikult. Midagi väga olulist on surnud – eks sõnastagem see. Mis see siis on? Pihta on saanud loodus, aga ka usk elu põhiväärtustesse. Usk Eesti looduse kaitsesse on kokku kukkunud. Selle asemele on tulnud teadmine, kui odav on riik, kui alandlik ja hirmunud, kui lihtne on teda raha ja ähvardustega üles osta, panna tegema seda, mida ta mingil juhul teha ei tohiks. Riik on samm-sammult taganenud raha surve ees. Riik on kaotanud väärikuse. See on kõige hullem asi, mis saab juhtuda. Loodus annab riigile väärikuse. Loodus on riigi südametunnistus. Ühiskonda ei iseloomusta mitte see, mida ta loob, vaid see, mida ta keeldub hävitamast. Nii on arvanud Ameerika looduskaitsja John C. Sawhill."

- Valdur Mikita Järelhüüe Fred Jüssile "Head teed sulle, kotkas"

Joanna Karpowicz „7 AM, Poland”, 42 x 29,7 cm, acrylic on paper, 2024 (from artist's fb page)